Esimene päev

Hallo!

Uskumatu. Ma olengi oma unistuste vahetusaastal Saksamaal. Veel täiesti kohale jõudnud vist pole, et jään siia nüüd peaaegu terveks aastaks. Kirjutan teile nii lühidalt kui suudan sõidust ja esimesest päevast siin. All ka mõned pildid. (Hoiatan, et mu eesti keel on juba kahjustada saanud😆)

Hommikune äratus oli kell 3.30. Öösel und eriti ei tulnud, seega hommikul liikusin ainult närvide energial. Enne kui midagi mõelda jõudsin istusime juba autos ja sõitsime lennujaama poole. Sisendasin endale terve selle lühikese maa, et ma lähen nüüd üksi teise riiki ja näen vanemaid ning sõpru alles aasta pärast. See mõte oli meeletu ning aju ei ole seda veel siiani suutnud omaks võtta.

Lennujaama tulid mind saatma ema, tädi ja tädipoeg. Nendega ühiselt kaalusime veel kiirelt kohvrid üle ning andsime suurima ära. Lootes, et ülejäänud kotid on õiges kaalus. Hoolimata praegu kimbutavast viirusest tulid mind saatma ka 3 lähedast sõpra, kellest üldse ei tahtnud lahti lasta. Üksinda turvakontrolli minek, üksinda lennukile minek ja sellel viibimine tegid meele suhteliselt kurvaks. Kuid ma teadsin, et mind on ootamas ees suur seiklus. Seetõttu püsisin erksana ja rõõmsana. Sellist võimalust ei saa kõik ja teadmine, et mind ootab üks imeline pere muutis mu otsuse kindlamaks.

Kes veel ei tea, ma megalt kardan lennukitega sõita. Õhkutõus ja maandumine on kõige hullemad osad iga lennu juures. Ja kui nägin, et kõigepealt Helsingisse lähme propellerlennukiga, siis sain küll väikse šoki. Ma teadsin, et suuremad lennukid teevad korralikku müra, kuid see oli umbes 2 korda hullem. Õnneks lend oli lühike. Pool tundi pärast maandumist istusin juba järgmisele lennule, et sõita Düsseldorfi, kus ootas mind mu vahetuspere. Lend oli küll pikk ja magada ka kuidagi ei suutnud. Veetsin need 2,5 tundi aega Netflixi seltsis ja üritasin mõned ilusad pildid saada.

Lennukilt maha, leida kohver, väljapääs. Kõndides välja viimasest uksest nägin juba kaugelt silti enda nimega. Appi, see ju minu pere ootamas mind. Ühel ja samal ajal oli veider kuid ka fantastiline tunne. Ma jõudsingi kohale. See seiklus, mis ähvardas ära jääda ongi alanud. Imeline tunne oli tutvuda näost näkku ka vahetusema ja teise õega, kes Eestisse kahjuks tulla ei saanud mõned kuud tagasi.

Istusime autosse ja sõitsime ühiselt esimesse sihtkohta – IKEAsse. Tegime väikse ringi selles keskuses, mis tundus sama suur kui Rakvere. Me ainult kõndisime ja kõndisime ja pöörasime paremale ja siis vasakule ja siis jälle paremale. Kui saime ühele korrusele tiiru peale tehtud, siis liikusime edasi teisele korrusele. Väidetavalt see pidi olema tavaline ostukeskuse suurus. Mis siis huvitav suurim keskus siinkandis on…

IKEA ring tehtud, edasi sööma hommikust, sest kell oli tollel hetkel alles 10. Me sõitsime ühte pisikesse pood-kohvikusse, kus me tellisime endale saiakesi ja teed-kohvi. Teadsin juba varem, et sakslastele meeldib väga sai ja erinevad pirukad. Seal leti ees seistes ja valides sain aru, kui suur valik ikka mul ees oli.

Ostud tehtud, kõhud täis, jätkus sõit kodu poole. Sõita oli peaaegu 2 tundi. Poole sellest ajast ma magasin ja ülejäänud pool üritasin leida mugavat asendit istumiseks, kuna keha oli püstiistuvast asendist juba krampi minemas. Teel koju märkasin, et siin on palju rohkem loodust kui ma arvasin. Terve tee äär oli kaetud puude ja põõsastega.

Pärast pikka sõitu jõudsin lõpuks oma uude koju, mis asub pisikeses külas nimega Varenrode. Eesti mõistes on küll tegemist suure külaga, kuna siin elab ligikaudu 500 inimest. Meie maja asub üpris tee lähedal küla ühes ääres, mis teeb ligipääsu bussile lihtsaks (all ka mõni pilt).

Tuur uues majas, oma uues toas ja uues külas. Kõik tundus imeline ja on seda siiani!