Skip to main content

2 kuud - oota juba?

Hallo! 

Ei tea, kas te veel mäletate mind, aga ma see gümnasist, kes YFUga Saksamaale läks. Uskumatu kui kiiresti aeg siin lendab. Tegin kindla plaani enne tulekut, et millal kirjutan blogi ja millal postituse teen. Eile siis tundsin, et võiks korra seda plaani piiluda. Vaatasin siis plaani ja vaatasin kuupäeva ja mõtlesin, et mis mõttes juba 25.november. Ei saa ju olla. Vaatasin igaks juhuks ka teistest nutiseadmetest (just to be sure). Tee, mis tahad, aga kuupäev jäi samaks. See tähendas, et järgnev päev - täna - saab mul siin imelises riigis täis juba 2 kuud. Unglaublich!

Aeg siis teha uus postitust, mis on mul ilgelt kaua siin oodanud lõpuni kirjutamist (vabandust).  Koroona tõttu eriti palju teha ei saa. Ilmselt olete ka seal 2000 km kaugusel kuulnud Saksamaa lockdown'ist ja teistest reeglitest. Kirjutan teile natukene veel, mis siis vahepeal teinud olen, kuidas koolis läheb, mis seis hobidega on, mis seis toiduga on ja kuidas üldse elu veereb siin.

Kool + hobid

Kool on palju raskem kui ma arvasin, et see olema hakkab. Muidugi suur miinus hetkel on keel, millest veel nii hästi aru ei saa. Eks üksikute sõnadega saan aru, mis teema tunnis käsitlemisel on. Kuid kui hiljem kodus vaja ülesandeid ise teha, siis see on täielik katastroof. KÕIGE raskem on füüsika. Hoolimata sellest, et enda Eesti koolis on mul kõik füüsika kursused läbitud ei saa ma mitte midagi aru siinsest füüsikast ja nendest valemitest. Ma terve eilse päeva paanitsesin ühe koduse ülesande üle, mis vaja reedeks õpetajale esitada (ei, ma ei saanud seda tehtud). Eks ma punnitan edasi, kui motivatsioon taas tekib.

Teiste ainetega on siin enam-vähem. Mõned nädalad tagasi tegin koos klassiga inglise keele testi/eksamit (Klausur), mis kestis 4 tundi. See koosnes kuulamisülesannetest, kirjutamisest ja tõlkimisest (saksa keelest inglise keelde ning eip, seda osa ma kaasa ei teinud). Ütleme nii, et esimese korra kohta läks päris hästi. Jäin enda sooritusega rahule, kuigi pean mainima, et õpetaja tegi mitu valeparandust mu tööle🙈. Tulemuseks sain 11/15st ehk siis hindeks 2. Hehee siin on hinnetesüsteem vastupidine. Hinne 1 on kõige parem ja hinne 6 kõige halvem. Ei ole veel täpsemalt aru saanud, miks nad kasutavad hindamiseks kahte süsteemi korraga. Kõigepealt pannakse hinne 15-punkti süsteemis ja siis see omakorda kantakse üle 6-palli süsteemile. Minu jaoks endiselt veider.
Lisaks  oli eelneval nädalal ka sõnade töö, kus oli tarvis õppida 150 omadussõna saksa keelest inglise keelde. Töös sain umbes 15le 20st vastuse taha ning eile sain teada ka tulemuse - hinne 3. Ilmselt võib esialgu tunduda see hinne halb, aga uskuge mind, see pole nii. Tuli välja, et see oli  üks klassi parimatest töödest. Eks üks asi pole muutunud - õppimine lihtsateks sõnade töödeks. Ei ole ta eriti populaarne nii eesti kui ka saksa õpilaste seas.

Üks õppeaine, mis mulle väga meeldima on hakanud on poliitika. Nii kurb, et mu Eesti koolis seda ei õpetata. Ma oleks igal juhul iga tund kohal. Ei oleks uskunudki, et üks aine võib mulle nii palju põnevust ja huvi pakkuda. Endalegi üllatuseks olen hakanud vabal ajal poliitika õpikut tõlkima ja üritan ka kodutöidki kaasa teha. Poliitika on kindlasti üks õppeaine, kus sooviksin nendega koos detsembris suurtesti kaasa teha.

Tänu USA presidendi valimistele oli inglise keele ja poliitika tunnis meil erinevad valimissüsteemid arutlusel. Mainisin õpetajatele, et Eesti süsteem on natuke erinev ning seetõttu tuli mul neile esitlus teha. Ei ma ei teinud seda saksa keeles. Ma suudan vaevu need poliitilised sõnad inglise keeleski välja mõelda. Lühidalt öeldes meie süsteem pidi väga segane olema ja ei suudetud aru saada, et miks Eesti on jaotatud maakondadeks kui ta nii pisike on. Ma andsin endast parima selle selgitamisel. Ei tea, kas toimis.

Koolile lisaks olen üritanud leida endale huvialasid millega siin tegeleda. Kohe esimesel nädalal liitusin kooli kooriga, kus sain käia 4-5 korda. Tänu koroonale kahjuks kooritunde enam ei toimu. Mu vahetuspere on üks muusikarikas pere. Isa mängib trompetit ja pasunat ning olen teda näinud ringi liikumas ka metsasarvega, seega ei imesta kui ta seda ka oskab mängida. Vahetusõde Laura õpib muusikakoolis viiulit ning vanem vahetusõde Rebecca õppis kunagi klaverit. Minu õnn ja rõõm oli esimesel päeval näha majas klaverit, mida ma olen siin ka päris tihti mänginud. Kuid siiski ei tundu see piisav, mistõttu saatsime kirja kohalikku muusikakooli. Rõõm öelda, et saime paar päeva tagasi kõne, et mul on võimalus seal õppima asuda. Nali on aga see, et me veel ei tea, mis instrumenti ma õppida saan😆. Eks ma üritan teid kursis hoida, mis minu tulevane muusikainstrument siin Saksamaa koolis olema hakkab.


Väike vaade kooliküljelt


Siis kui sain lõpuks kätte oma noodid Eestist


Viel Brot ist nicht mehr schlecht

Uskuge või mitte, aga kaks korda päevas leiva söömine on mulle meeldima hakanud. Eks vahepeal ikka tahaks midagi normaalset ka süüa. Suured sõbrad on endiselt pasta ja salat. Pere on vaikselt ka majapidamisse nende tegemiseks toiduained ostma hakanud, mistõttu kui isu peaks tekkima on toorained alati olemas. Muahh sellele. 

Pakkusin ka neile mõni aeg tagasi, et võin ise küpsetada õhtusöögi. See kukkus mega maitsev välja, mistõttu küpsetan siin nüüd päris tihti. Üleeile tegin näiteks juustu-singi pannkooke ja eelmine nädal Carbonarat. Täna mul plaanis veel muffineid küpsetada ja pühapäeval taas pannkooke (kuid siiski magusaid seekord).

Mainisin neile ka, et Eesti perega on meil peaaegu iga nädal pannkoogi pühapäev. See mõte meeldis neile väga, seega meil nüüdseks kujunenud rutiin - üle nädala pannkoogi pühapäev. Pühapäevade osas veel üks asi - lõunasöögiks kook. Ei tea, millal ma sellega harjun, et pühapäeval tõesti midagi muud nad lõunasöögiks ei söö kui kooki. Eriti tekib mul soolase isu kui hommikul veel ka pannarid. Alati kui peres keegi läheb kooki ostma, siis ma samal ajal ajan endale midagi soolast sisse. Aga see meie saladus😊



Leidsin poest kohukesi ja musta leiba










Kõigi lemmikteema hetkel - Koroona

Juba alates saabumisest olen pidanud alati kodust väljaspool kandma maski. Hoolimata sellest kas poes või näiteks koolis. Alati peab mask ees olema ja igal võimalusel tuleb käsi desinfitseerida. Kätepesu ei ole siin küll nii populaarne kui see oli mu viimastel nädalatel Eestis. Ilma maskita ei saa sa bussi ega koolimaja uksest sissegi, mistõttu võib tihtipeale kohata inimesi, kes jagavad maske. Lüften!!! Asi, mis mulle üldse ei meeldi on klassiruumide tuulutamine. Iga 20 minuti tagant avame viieks minutiks kõik aknad ning ka ukse, et värske õhk liiguks läbi klassiruumi. Värske ja vääääga külm õueõhk. Põhimõtteliselt võib öelda, et koolitunnid toimuvad meil õues, sest temperatuurivahet eriti ei ole ning siin Saksamaal on hetkel 7-10 kraadi päeval. 

Lockdown - mida see siis tähendab? Põhimõtteliselt võid iga päev käia koolis ja poes. Palutakse võimalusel viibida kodukontorites. Kõik meelelahutuskeskused on suletud. Huviasutused kasutavad võimalusel kaugõpet ning tunnid toimuvad Zoomis. Restoranides kohapeal süüa ei saa, toimub ainult kaasa tellimine. Lockdown minu jaoks tähendab hommikul kooli ja pärast seda otse koju tulemist. Kogu moos minu nädalas. Loodetavasti varsti lisandub ka korra nädalas muusikakooli, mis pole küll palju, aga midagigi erinevat.

Täna saab mul täis 8.päev koduseinte vahel. Tänu sellele imelisele klasside tuulutamisele olen suutnud püüda endale külmetuse (ma vähemalt arvan, et see pole koroona). Kahjuks testimissüsteem siin on väga kehv võrreldes Eestiga. Minul esinevad hetkel ainult nohu ja köha, mistõttu mind kohe testimisele ei võeta. Suhteliselt jabur, kui minu arvamust teada soovite. Testima ei saa: kui pole palavikku, ei kuulu riskirühma ja kui pole otsest lähikontakti olnud koroonapositiivsega. Ma ei kuulu mitte ühegi kriteeriumi alla. Üritame hetkel vahetusperega mind siiski testimisele saada. Vaated on palju paremad kui paar päeva tagasi, seega loodetavasti täna-homme saan ka testitud. Nii kaua saan siis kodus vahetusvanematega aega veeta ja saksa keelt õppida.


Münster

Enne isolatsiooni ja lockdowni õnnestus mul lausa kaks korda külastada sellist imelist linna nagu Münster. Ligikaudu 100 km kaugusel meie kodust siin Saksamaal asub sakslaste mõistes pisike ülikoolilinn. Minu vanem vahetusõde Rebecca asus sellel aastal Münsteri ülikoolis õppima inglise keelt ja ajalugu, mistõttu praegu näeb teda väga palju ringi liikumas ingliskeelsete raamatutega ja pomisemas omaette inglise keeles. Rebecca oli ka peamine põhjus, miks me Münsteri sõitsime. Mõlemal korral külastasime kesklinna, mis meenutas mulle natukene Tallinna vanalinna, kuid samas oli ta ka väga erinev. Kui Tallinna vanalinnas võid kohata erinevaid suveniiripoode ja kohvikuid/restorane, siis Münsteri keskel on peamiselt kallimad poed ja erinevate brändide esindused. Sealt leidsin ka ühe imelise Austria šokolaadipallide poe, kus oli võimalik kõiki maitseid proovida, mida me ka tegime. Sealt poest haarasin ka endale kaasa 3 pakki, mis paratamatult juba otsas. Pimedamates nurgakestes võib ka leida eestlaste lemmik second-hand poode. Kui Eestis olen harjunud nendest poodidest mõne euroga imelisi riideid leidma, siis siin Saksamaal sa alla 15 euro küll sealt midagi ei saa (isegi mitte täiesti tavalist ühevärvilist särki).

Mida ma väga ootasin oli külastada ühte Saksamaa Vapianot. Kurb oli näha, kuidas kõik Münsteri Vapianod olid suletud. Mis siis muud kui külastasime veel ühte Saksamaale omast ja väga populaarset kohvikut Extrablatti. Väidetavalt pidi see olema ka kõige väiksemates linnades Saksamaal ning alati pidavat olema raske sinna istekohti saada. Kusjuures, mis ma olen märganud enda tellimuste juures. Alati kui me väljas söömas käisime (praegu koroona tõttu enam mitte), siis tellisin ma midagi kanaga. Ja mida ma ei oska, on hääldada seda sõna saksa keeles. Aga ma ei õpi ka ju oma vigadest, mis vahest isegi hea, sest nüüd ma oskan juba peaaegu seda hääldada. Rõhutan peaaegu.

Nüüd kui me teisel korral Münsterit külastasime novembris, siis oli ülikool juba alanud ning saime näha ka Rebecca hubast korterit, mis asub väga lähedal rongijaamale. Nii palju saan teile juba öelda, et siin mitte ei otsita kortereid ülikooli asukoha järgi vaid ülikoole vabade korterite järgi. Ausalt, nii see on siin. Midagi sarnast võib kohata Tartus kui algab õppeaasta ja tudengid otsivad ühiselamus kohta või siis oma aset kuskil pisikeses korteris. Kuid siin on mitmeid linnu, kus õpilased elavadki AUTODES. Üks näide on Berliin. Seal on võimatu leida korterit, veel võimatum ühiselamut. Ei imesta, kui kortereid lausa oksjonile seal pannakse (pole kindel, seega ei anna pead). Tulles tagasi Münsteri juurde, siis Rebeccal vedas nagu väga suurelt. Saada korter, mis on imeilus, köögi ja vannitoaga hubases ja turvalises kortermajas ning veel ülikoolilinnaku ja rongijaama lähedal. Seda võib nimetada üliõpilase kullapotiks. 







Õppisin Instagrami kasutama

Kes teab mind, teab, et ma ei kasuta Instagrami. Tõepoolest mul on seal konto, aga ma ei kasuta seda. Seega otsus teha YFU Eesti Instagrami takeover'it oli põnev kuid samas ka hirmutav. Ei suutnud välja mõelda, kas kõik on ikka nähtav ja kas inimesed üldse saavad aru, mis ma teen siin. Piinasin teisi vahetusõpilasi oma tobedate küsimuste, et kuidas postitus teha ja kuidas see küsitluse link sinna lisada jne. Naerda ühesõnaga sai korralikult.

Üldkokkuvõttes võin öelda, et esimese korra kohta läks päris hästi. Mõningad vead ilmselt tekkisid (nt liiga värviline taust vastusel), kuid usun, et jäädi rahule. Natukene põnevust mu nädalasse tõi see kindlasti.



Liiklus (+õnnetus)
 

Nii Eestis kui Saksamaal sõidetakse samal pool teel. Pole mingi üllatus ilmselt teile. Külateed ja teed väiksemates linnades on sama kohutavad kui Eestis. Erinevusena saan siin välja tuua 2 asja: kiiruspiirangud ja kiirteed. Pole veel päris täpselt aru saanud, mis on suurim kiiruspiirang tavateedel. Hetkel on sõites spidomeetril silma jäänud kõige tihedamini 120 km/h väljaspool linna (see ainult sel juhul, kui kiiruspiirangut pole). Kui ma perele mainisin, et talvel võib Eestis maksimaalselt 90 km/h sõita naerdi mind välja. Kuid saadi hiljem aru, kui selgitasin meie teeolusid ja lühikesi vahemaid.

Kiirteed see-eest on väga korralikud. Hetkel suurim, mida näinud oli 6-realine (kuid olen kuulnud veel suurematest). Tänu nende seisule võib ilma kiiruspiiranguta teelõigul sõita nii kiiresti kui tahad. Sõna otseses mõttes. Vahetusõde rääkis, kuidas sõidukoolides peavad kõik õpilased vähemalt korra kiirteel sõitma nii kiiresti kui auto võimaldab. See muidugi selleks, et kõrgeid kiiruseid mitte karta. Mina, kui juhilubadega inimene seda küll proovida ei tahaks. Mul on veel soov elada.

Selle teema alla tahan lisada ka ühe juhtumi ühest laupäevast (kes soovib see võib selle lõigu vahele jätta ning lugeda edasi järgmist alapeatükki). Need, kes siis veel edasi loevad, mainin, et üritan mitte väga detailidesse laskuda, sest siiski soovin oma blogi rõõmsal toonil hoida. Siiski kui ise mõne aasta pärast oma blogi uuesti loen, usun, et tahan seda mäletada. See laupäev kui mul sai täis üks kuu siin Saksamaal läksime perega mu noorema vahetusõe Laura töö juurde kohvi-kooki võtma. Kõhud ilusti täis hakkasime tagasi sõitma. Vanem õde Rebecca ja tema poiss eesolevas autos, mina ja vahetusema tagaolevas autos. Ühe ristmiku peal jäime neist natuke maha möödasõitvate autode tõttu. Uuesti liikvele saades avanes 200m jooksul meie ees ootamatu vaatepilt. Keset järgmist ristmikku olid 3 lömmis autot, Rebecca auto oli seal samas tee ääres. Kohe tekkis sisene paanika, et kas nendega on kõik korras. Alati võimalus, et auto liigub kokkupõrkel teelt välja. Sekundid hiljem nägin Rebeccat (koos poisiga) autost välja jooksmas, mis oli hiiglaslik leevendus. See tähendas, et nendega on hästi. Parkisime kiiresti auto tee äärde ning ülikiiresti üritasime välja uurida, mis seisus inimesed on, kas keegi vigastatud. Autost välja tulles jäi mulle koheselt silma tee kõrval maas lamav poiss. tema juurde joostes sain õnneks teada, et temaga kõik korras (ainult šokk). Kuid poisi ema ja õega nii head lood ei olnud. Auto pagasnikust esmaabikabid, kõne numbrile 112 - kõik käis nii kiiresti. Sellist hetke ette kujutades alati mõtled, et kuidas käituksid sellises olukorras. Kas kivistud või tõttad appi? Sel korral ma ei kivistunud. Autos olnud väike (ca 10-aastane) oli suurtes valudes. vaadates tema jalga sain kohe aru miks. Kes mind tunneb, siis ma vaatan päris palju meditsiinilisi- ja tuletõrjesarju. Kuid päriselus ise lahtist luumurdu näha on väga erinev sellest. Kohe tuli pähe esmaabiõpe. Kuna mind keelebarjäär natuke segab, siis oma inglise keelega suuresti sekkuma ei hakanud. Aitasime vahetusema (kes küll füsioterapist mitte traumakirurg, aga sel hetkel otsest vahet ei olnud) kõiges mis ta palus. Kõige imelisem uudis oli kui kahest mööduvast autost jooksid meie juurde kaks naist, kes mõlemad olid arstid. Ei saanud ise aru, et kas õues oli külm või oli see mul närvidest. Igatahes see 25 minutit (!!!!), mis me ootasime kiirabi, ma värisesin. Ise kogu aeg mõeldes, et kui see kiirabi saabuma ei hakka, siis siin läheb olukord kehvaks, sest arstid ei saanud ilma varustuseta eriti midagi teha. Lõpuks kuulsime sireeni. Mõtlesime kõik, et lõpuks tuleb. Aga üllatus meile, see oli hoopis politsei. Mitte väga palju hiljem tuli ka lõpuks kiirabi, kes asus tegutsema. Sel hetkel kui kiirabi tegeles vigastanutega andis mu pere tunnistusi, et mis juhtus. Nii palju kui ma aru sain, siis oli selle õnnetuse põhjustanud vale suunatule kasutamine, mille tagajärjel põrkusid 2 autot ja suurel kiirusel vastu sõitis ka kolmas auto. Uskumatu, kuidas ainult üks vale suunatuli võib sellise õnnetuse põhjustada. Õnnetuse, mis ilmselt jääb minu mälestustesse väga pikaks ajaks. Need, kes te selle läbi lugesite. Minuga on kõik väga hästi (nii vaimselt kui füüsiliselt). Eks seda ristmikku vaatan nüüd natuke teise pilguga. Saksamaal on liiklusõnnetused väga levinud ning me keegi kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Sellel korral läks minu perel väga hästi ning seetõttu võtame igast päevast viimast.

Huvitavad faktid ja uued oskused, juhtumised:

  • Koolimajas pole garderoobe. Käiakse ringi välisjalanõudega ja kantakse oma üleriideid ka kogu aeg kaasas.
  • Igal majal on aknakatted (ilmselt mingi peenem sõna ka selle jaoks olemas), mis tõmmatakse ette igal õhtul. Alguses arvasin, et turvalisuse kaalutlustel, aga tuli välja hoopis, et hommikul jätkuks pimedust kauemaks.
  • Mu ema saatis pakiga tatrapudru ja mu vahetuspere isegi ei julge seda proovida
  • Saan juba pere jutust aru ning oskan enam-vähem kaasa rääkida
  • Päkapikke siin ei käi lastel
  • Raclette - ehk siis ahi-pann, mis käib laual ja seal saab igaüks endale meelepärast kohe valmistada
  • Mu kodu lähedal siin tuumaelektrijaam
  • Olen juba 2x Amazonist endale asju tellinud 
  • Vahetuspere kinkis mulle advendikalendri, kus iga päev on üks saksa jõululaul
Väike jalutuskäik perega


Vist on varsti juba jõulud


See huvitav ja põnev Raclette, mida saab ka jõuludel


Esimene rongisõit! Ütleme nii, et tagasi tulles meie rongi ei tulnudki...


Sealt väääga kaugelt võite märgata suitsu, mis tuleb tuumaelektrijaamast


Sai suht pikk postitus, aga arvan, et sain enam-vähem kõik siia ka kirja.

Bis bald
Annika

Comments

Popular posts from this blog

Küsimused vastusteks

See nädalalõpp on läbi saamas pool minu vahetusaastast. Uskumatu, kuidas aeg lendab. Igal juhul on mul veel palju teha, palju avastada ja palju õppida. Kui eelmine postitus oli selline pildirohke, siis selles postituses kompenseerin selle puudujäägi😄 Sisukord 1. Keel 2. Pärast gümnaasiumit 3. Sõbrad 4. Hobid 5. Koroona Paar pilti ka lõpus😉 Keel Üks minu peamistest eesmärkidest siia tulles oli saada selgeks saksa keel. Muidugi olin eelnevalt 2 aastat seda juba õppinud, aga pean tunnistama, et kohalikega rääkides oli mu saksa keel olematu. Suutsin ennast tutvustada, öelda, kust pärit olen ja kuidas mul läheb. Kui me teisel päeval poodi läksime ja kassapidaja mult midagi küsis, mõistsin, et no ikka mitte midagi ei saa aru.  1. Kuidas ma oma keelt olen arendanud? Rääkimine . Esimesed kuu aega siin kõnelesin perega inglise keeles, sest ma kartsin põruda, kartsin, et minu üle naerdakse kui proovin oma vigase saksa keelega midagi öelda. Kuu aega hiljem sain ma enam-vähem aru, mis nad saksa

Düsseldorf

 Düsseldorf on üks linn, mida juba väga mitmeid kordi plaanisin külastada, kuid alati tuli mingi takistus sellele teele. Kuid nagu arvata võite, siis sai ka see soov lõpuks täide viidud. Reisile eelnes erinevate broneeringute tegemine, sest peaaegu kõik vaatamisväärsused, muuseumid keskused olid eelbroneerimisega külastatavad.  Tegemist oli ka esimese rongisõiduga, mille võtsin ette täiesti üksi. Mis sest, et oli vaja ainult vaadata, et õiges peatuses maha lähen, sest tegemist oli kiirrongiga. Ainus, mis veider oli, oli see et kontrolör küsis kõikidelt pileteid, aga just minust kõndis lihtsalt mööda. Väga tore oli siis see ilusa hinnaga rongipilet osta. Düsseldorfi jõudes tuli mul veel umbes 10 minutit oodata. Ilmselgelt ei olnud ma seda reisi üksi ette võtmas. Münsterist saabus Rebecca, kellega koos koheselt U-bahni (metroo) otsima hakkasime. Esimene broneering oli meil tehtud Aquazoosse, mis siis väga sarnane SeaLife'le. Seal veetsime selline ilusad 2 tundi kalu, krokodille, madu

Kõik on uus septembrikuus!

Kirjutan teile natukene siis Saksamaast ja sellest, mida praegu teinud siin juba olen. Ilmselgelt olen natuke linnu ja külasid avastanud ja muidugi koolis käinud. Kindlasti ei sa jätta mainimata toitu. Lisana tulevad lõppu huvitavad faktid (või vähemalt minu jaoks teistsugusena tunduvad asjad). Sõit vahetusperega 40km raadiuses Sellel nädalavahetusel otsustasime perega, et võiks teha väikese reisi. Mitte kaugele ja mitte kauaks. Umbes selline paaritunnine autoga ümbruse avastamine. Nii kiiresti kui tuli see mõte, siis sama kiiresti istusime juba autos. Kuna hetkel on meid kõiki kiusamas koroonahirm, siis hoidusime suurematest linnadest. Väikese meeldetuletusena siis, et minu Saksamaa kodu asub Saksamaa mõistes väga lähedal Hollandi piirile (umbes 45 km). Seetõttu võtsime suuna just Hollandi poole.  Teel linna nimega Emsbüren tegime ka ühe peatuse. Sain võimaluse näha tüüpilist Schleuse  't (tamm), mis võimaldab veekogu voolu suunata, kõrgust reguleerida ja kaitseb veekogu üleujutus