Detsember ja elu

Moin! Hästi palju on juba küsitud, et kuidas Saksamaal jõule tähistatakse ja kui palju erinevad need Eesti pidustustest ja traditsioonidest. Kirjutan selles postituses detsembrikuu algusest ja ka edasistest plaanidest. Üritan ka erinevate traditsioonide tähendused ja põhjused siia kirjutada (ütleme nii, et teen seda suuresti Google otsingumootori toel, seega vabandan õpetajate ees, kes sellega rohkem kursis). Kuid, mis siis muud, kui lugema.

Kes need päkapikud veel on?

Detsembrikuu on just kõige olulisem laste jaoks, kes ootavad seda imelist aega, mil nad leiavad iga hommik sussi seest väikse kingituse päkapikult. Pole ju siis ka imestada, et Eestis on mitmeid lastelaule just päkapikkudest. Kuid mida pole siin ongi just nimelt need väiksed punased jõuluvana abilised. Lugedes teiste vahetusõpilaste blogidest, kuidas nad koos perega jõulusokke kaminale riputasid või sussid aknalauale valmis panid tekkis ka minus huvi, et millal me siis sussid valmis paneme. Saades teada, et seda siin üldse ei tehtagi oli natuke kurvastav, aga samas leidub siin mitmeid teisi traditsioone, mida me Eestis ei pea.

Nikolaustag

Enne vahetusaastat olin ma juba kahel korral saanud vähesel määral osa Püha Nikolause päevast tänu oma Eesti koolile. Koolis ootas meid tol päeval Püha Nikolaus, kes jagas lastele kommi ja soovis ilusat jõuluaega. Siin Saksamaal on see aga väga tähtis päev. Nikolaustag'i peetakse 6.detsembril, mis sellel aastal langes ilusti pühapäevale. Selle püha sümbol on Püha Nikolaus (St. Nikolaus of Myra), kes oli piiskop tänapäeva Antalya piirkonnas. Mitmed allikad kõnelevad Nikolausest kui abivalmist ja populaarsest heategijast, kes pääses inimeste südamesse aidates vaeseid ja vetel meremehi. 6.sajandil hakati Püha Nikolaust austama õigeusklikus kirikus, millele keskajal järgnes traditsioon laste ja vaeste sokkidesse ja saabastesse maiustuste panemisega. Püha Nikolaus, kes oli algselt tuntud kui kinkide tooja Euroopas on praeguseks meile rohkem tuntud kui Jõuluvana. Erinevuseks kinkide saamise kuupäevad, Nikolause ja Jõuluvana välja nägemine ja muidugi ka traditsiooni tähendus. Eestis oma perega saame igal aastal 24.-26.detsember jõulukinke, kuid pean tunnistama, et kunagi pole ma mõelnud, miks me seda üldse teeme. See näitab juba omakorda, kuidas pühaliku tähendusega traditsioon on kujunenud tegevuseks, mida kõik igal-aastal korraldavad ilma selle üle mõtlemiseta.

Nikolause päeva hommikul ootasid meid allkorrusel kingid ja muidugi Nikolause šokolaadikujud. Kiire hommikusöök ja siis tormasime kinkide juurde neid avama. Sain endale suure paki šokolaade ja pidžaama. Samal ajal kui me pakke avasime toodi kapist kaks papist taldrikut, kuhu vahetusõed oma Nikolause kujukesed asetasid. Enne kui küsida jõudsin löödi need taldrikutel laiaks ja hakati nosima. Veel üks väga huvitav traditsioon minu jaoks, mida me Eestis minu peres ei tee. Kuid sellega polnud Nikolause päev läbi. Vahetusõdedega jalutasime samas külas elavate vanavanemate juurde, kus saime veel kinke ja muidugi kõik said veel ühe Nikolause šokolaadikuju. Hiljem koju tulles ootas mind üks Nikolause sai (all ka pilt), millel olid silmadeks ja nööpideks rosinad. Sai ka see üheskoos ära söödud. Arvate, et issand kui palju magusat saab ühel päeval süüa. üllatus siis selline, et see oli kõik enne kella 14.00, mis tähendas, et saabumas oli lõunasöök (meie puhul siis koogilõuna). Sellel korral küpsetasime kõik koos pähklinurkasid (Nussecken) ning nosisime neid koos vahukoorega. Sai tõesti päris suures koguses magusat söödud ühel päeval, kuid ütleme nii, et Eestis igal aastal saadavate kommipakkidega on see üpris võrdne kogus.

Nikolause päevale järgnes koolipäev, kus ringi liikusid päkapiku mütsides õpilased ning vedasid endaga kaasas kaste ja lipikuid. Hiljem märkasin mitmeid inimesi taaskord Nikolause kujukestega ja kaartidega. Hiljem kodus küsides sain teada, et tegemist oli Nikolause kinkidega, mida õpilased said üksteisele saata koolilehel registreerides. Iga õpilane võis endale küsida kaardi, kuhu ta märkis enda nime ja õpilase, kellele ta selle saata soovib. Mainitud õpilane sai Nikolause päeva puhul endale selle kaardi ja šokolaadikujukese. Kahjuks mina sellest traditsioonist ei teadnud midagi, seega ise ühtegi kaarti ei teinud ja ise ka ühtegi ei saanud. Aga nagu öeldud sai oli mul juba piisavalt palju šokolaadikujukesi.

Nikolause kingid kodus ja vanavanemate juures

Nikolause saiamehike, mille me valge šokolaadiga hiljem kokku määrisime ja ära sõime. Miks me valge šokolaadiga määrisime ei tea me isegi, aga traditsioon see kindlasti pole

Nussecken (neid saab siin tegelt üpris tihti)

Kool, keel, kõik muu, mis südamel

Koolis läheb iga päevaga aina lihtsamaks. Vaikselt on keel ka juba suhu tulemas ja arusaamine juba palju kergem. Probleeme tekitavad veel ajalugu ja poliitika, kus väga palju spetsiifilisi sõnu, mida igapäevaselt ei kasutata. Matemaatika ja füüsika see-eest juba tehtavad. Arvata oli, et integraalid mulle eriti meeldima ei hakka ning selle osas ma eriti valesti ka ei pakkunud. Mul siin matemaatika ja füüsika geeniused olemas, seega lahendame selle probleemi ühiselt. Mis mind kui n-ö Eesti kooli kasvandikku siin närvi ajab on matemaatikas topeltsulgude (vahel isegi 3 samasugust sulgu on järjest) kasutamine. Kui on näiteks Eestis meil tehe kirjutatud nii: 3[5(16+7)]

siis Saksamaal on sama tehe kirjutatud nii: 3(5(16+7))

Keel. Lõpetasin eile 12.raamatu. Ütleme nii, et esimesed 5 olid meeega lihtsad. Viimased 3 on olnud juba sellised 400 leheküljelised, seega on juba rohkem aega nõudnud. Olen raamatus esinevate võõraste sõnade tõlkimisest juba loobunud, sest see võttis kohutavalt palju aega ja raamatud ei olnud enam huvitavad. Selle asemel loen vahepeal mõnda lauset mitu korda kui aru ei saa ning üritan välja mõelda, mis iga sõna tähendada võiks. Praegune lemmik laste raamatusari on "5 Freunde". Loen ka hetkel ühte osa. Algajale saksa keele õppijale on selline sobiv raamat, kuna paljust saab aru, kuid samas on seal ka katsumusi sõnade mõistmisel, mis on lause väga tähtsad osad.

Lisaks raamatutele olen jätkanud Duolingoga, kus hetkel olen teemandi tasemel ja 65 päeva järjest ülesandeid lahendanud. Kas see siis ka aitab? Pole aimugi ausalt. Eks ma uusi sõnu sealt ikka leian ja lauseehitust saan harjutada, kuid siiski perega rääkimine aitab rohkem kaasa.

Mis veel siis? Loodan, et Disney+ lisandub varsti uusi filme, sest ma juba kõik sealt läbi vaadanud saksa keeles. Netflixiga läheb veel natuke aega. Pühapäevased Tatort õhtud ka väga teemas.

Keele osas veel, et räägin perega nüüd juba 1,5 kuud ainult saksa keeles. Saan rohkem aru kui kokku veerida suudan oma sõnadega, kuid siiski on mu saksa keel päris palju paranenud. Ka mu vahetusvanavanemad öelnud, et nad väga üllatunud, et juba nii hästi rääkida oskan ja saan aru. (Fun fact: mu vahetuspere räägib Hochdeutschi ja vanavanemad Plattdeutschi, seega mul vanavanemate mõistmisega natuke rohkem probleeme).

Koroona. Ühel imelisel novembrikuu hommikul ärkasin ilge peavaluga, mis ei taandunud ka järgmisel päeval. Mõlemad päevad käisin muidugi koolis, sest ei tahtnud milleski maha jääda. Sellele järgnesid aga ka nohu, köha ja kurguvalu. Mina ja mu Eesti pere kohe kartsime, et olen koroona endale külge saanud, teades, kuidas siin maske kantakse (kuu aega üks ja sama meditsiiniline, mida siis vahepeal masinas pestakse, iuu) ja vahet hoitakse. Vahetuspere, aga uskus, et siiski koroonaga pole tegemist, seega käisin ka esmaspäeval veel koolis. Kuna enesetunne ei olnud väga hea, siis palusin, et saaksin koju jääda. Nädal aega olin kodus ja soovisin koroonatesti teha, sest mu terve vahetuspere käis igapäevaselt tööl ja koolis ja ma mitte mingil juhul ei tahtnud koroonakollet teha. Võitlesin end lõpuks perearsti juurde, kus mulle öeldi, et kui POLE PALAVIKKU POLE KOROONAT. No selge. Ma seal samas kabinetis ütlesin, et ma ilma koroonatestita homme kooli ei lähe. Topiti tikk kurku ja öeldi, et nüüd pean 3 päeva kodus olema ja ei tohi mitte kuhugi minna, kuna võib olla oht kedagi koroonaga nakatada. Ma tõesti naersin selle teksti peale, sest minut enne seda taheti mind järgnev päev kooli saata. Test tuli negatiivsena tagasi ning sain ilusti kooli tagasi minna üheks nädalaks enne kui koolid distantsõppele läksid. 

Paljud sõbrad küsivad, et kas mul koduigatsus ka on. Ei ole. Ilmselt suureks abiks on minu kaheaastane üksinda elamise kogemus oma vanematest eemal. Kindlasti aitab kaasa ka siinne pere, kes mul olemise on väga koduseks teinud. Igatsen kassi, keda tahaks väga kaisutada ja muidugi ka koera, kes iga veepritsme peale lolliks läheb. Tahaks ka oma üheaastast täditütart kaisutada ja magama laulda. Tahaks sõpradega Vapianosse sööma minna ja ühte head kirsiõllet koos juua. Eks ma neid ikka igatsen, aga ma juba tunnen, et kui ma siit lahkun, siis ma jään siinset pere kohutavalt igatsema. Ausalt midagi paremat ma ei oodanud. Sest nad on lihtsalt imelised. Juba teeme ka koos plaane, et millal nad Eestise uuesti külla tulevad ja mida kõike me Eestis külastame. Mainisin ka, et pole kunagi Euroopast väljaspool reisinud, seega nad mainisid, et kui nad kunagi kuhugi kaugemale reisivad võivad nad minu ka kaasa vedada. Üliäge oleks oma mõlemad kuhugi kaugele koos puhkama vedada. Eks see siin kõik üks uus imeline unistus.

Oli üks imeline päikeseloojang, seega mul oli vaja see autosõidu ajal pildistada

See on siil Steve. Väga tähtis tegelane mu vahetusaasta juures, seega kes veel ei ole tuttav, siis palun.

Kaardimängudest ei saa üle ega ümber

Enne lockdowni jõudsime veel Rheine suurimas keskuses Emsgalleries shoppamas käia. Keset kaubanduskeskust oli ka valge tiibklaver, millel terve aja vältel jõululaule mängiti

Meie lähedal Emsbürenis asuv pisike rongiplatvorm ja siis rong, millega sõitsime Münsteri

Mul kõht tühi, seega lisan teile siia ühe mõnusa toidupildi ka

Kohe kohe (loodetavasti veel täna) tuleb postitus jõuludest. See on juba kirjutamisel. Tegin ühe postituse pooleks, kuna see oleks ülipikaks veninud.

Ich hoffe, dass Du zurück kommst und meinen nächsten Blogpost liest.

Bis bald

Annika