Frohe Weihnachten

Kirjutan veel natuke põhjalikumalt jõuludest ja siinsetest traditsioonidest. 

Vahetusema sünnipäev

Enne jõule 18. detsembril pidasime ka vahetusema Christiane sünnipäeva. Selle tarbeks käisime Lauraga Rheines taaskord kinki otsimas, mis oli ma arvan üks raskemaid ülesandeid, mida ma siin läbi elanud. Teadsime, et talle meeldib põhimõtteliselt kõik, seega valik oli meeletu. Pärast 4 tundi šoppamist leidsime lõpuks ühe romaani, mis tundus väga huvitav ning läheduses asuvast šokolaadipoest ostsime luksusliku pistaatsia ja krõbeda müsliga šokolaadi. Mõtlesin, et võiks lisaks ka midagi eestipärast teha. Kirjutasin kiiresti emale ning valituks osutus küpsisetort. Järgmine mure oli nüüd see, et vahetusemal oli sel ajal juba puhkus, mis tähendas, et ta oli päev läbi kodus ja oli seda raske saladuses hoida. Tegime salakavala plaani. Vahetusisa rääkis emale augu pähe, et nad lähevad tunniajasele rattasõidule, mis andis meile piisava aja kokkamiseks. Aus ülestunnistus on see, et see oli esimene kord kui ma seda ilma abita tegin, seega mu lootused väga suured ei olnud. Kook sai aga ilusti valmis ja peitsin selle garaažis olevasse külmkappi, kus me tegelikult limonaade hoiame.

Kuna 18. detsember oli veel meil distantsõppe koolipäev, siis minu toatuli pandi juba kell 6.45 põlema ja öeldi, et me lähme nüüd ema õnnitlema. Nii kummaline kuidagi oli seal voodiääres seista ja üritada välja mõelda, mis laulu nad kõik laulavad ja mis need sõnad üldse on. Vahetusõed vajusid kohe vanemate voodisse tagasi magama. Kauaks seda mõnu ei jätkunud, sest juba kutsus vahetusisa meid allkorrusele. Sõime meie piduliku pühapäevalaua taga croissant'i ja mitmeviljakukleid (kõik vahetusisa valmistatud). Pärast videotunde oli oodata samas külas elavaid vanavanemaid ja tädipoegasid. Teised vanavanemad ja pere esimene vahetusõpilane Atakan liitusid meiega läbi videokonverentsi. See oli siis see esimene päev, kus sain näha kui palju sakslased õlu joovad. No ütleme nii, et see oli ikka päris korralik ports. Minu koogiüllatus läks kõigile väga hästi peale. Kuna ülejärgmises külas elavad vanavanemad tahtsid ka seda kooki maitsta, siis sai neilegi ukse taha paar tükki viidud. Samal õhtul tegime ka ise pitsat, mis oli lihtsalt muahh. Ei jõua enda sünnipäeva ära oodata (see muide juba tänasest 5 päeva kaugusel ehk 3.jaanuar).

See salajane küpsisetort, mis kõigile kohutavalt maitses

Pitsad valmimas

Kuna ema ei teadnud, et me talle koogi valmistasime, siis ta valmistas isegi koogikesi

23. detsember

Esimesed jõulud kus ka mina tegin kinke. Siinses peres on kombeks kõigile üks kink teha, mis valmistas mulle taas natuke raskusi. Vahetusõdede kinkidega läks lihtsalt. Mõlemad olid korra maininud, mida nad vajavad, seega jätsin need soovid kõrva taha ja esimesel võimalusel ostsin ära. Vanematele tegime me õdedega koos. Vahetusisa armastab viskit meeletult, seega Rebecca otsis ühe sobiva ja soetas selle ilusas klaasis. Vahetusemale kinkisime maasikalõhnalise parfüümi, mis osutus ka väga heaks valikuks. Ragistasin oma ajusid tükk aega Rebecca poisile Simonile kingi leidmisel. Lõpuks panin pakki mitmeid eesti šokolaade ja komme ning ühe paari ägedaid eestis valmistatud sokke. Ta oli mega õnnelik nende üle. Oleks varem teadnud, et ta šokolaadi niimoodi armastab. Lisaks saatsid mu vanemad Eestist isevalmistatud põlled, poekotid ja köögikäterätikud (need siin täielikud hitid).

23.detsember oli ka mul viimane päev oma Eesti vanemate jõuluüllatuse lihvimiseks. Nimelt otsustasin novembris, et ma tahan midagi uut proovida ja kuna mu vahetuspere väga musikaalne (viiul, klaver, trompet, ukulele), siis otsustasin muusikakooli kasuks. Vahetusemaga koos täitsime avalduse ja saatsime postiga teele. Jõuluüllatuse osas mu Eesti vanemad teadsid, et ma soovin muusikakooli minna midagi õppida, kuid nad ei teadnud seda, et ma just viiuliosakonda end kirja panin (sorry emps, aga ainult viiul oli selles avalduses märgitud). Kes veel ei tea, siis mu emale viiul eriti ei meeldi. Ilmselt just selle algaja kõla pärast. Aga ma ikka megalt tahtsin proovida, seega otsus tehtud ja harjutama. 23. detsembriks oli mul olnud ainult 3 viiulitundi, mis tähendas seda, et mul oli vaja iseseisvalt selgeks õppida üks pala, mis ka hästi kõlaks. Valituks osutus Morgen kommt der Weinachtsmann (meile tuntud kui Twinkle twinkle little star). Iga päev sai vist umbes 1,5-2 tundi harjutada. Motivatsiooni jätkus kogu aeg. Sõrmed ei tahtnud alguses eriti koostööd teha villide näol, kuid see mind harjutamast ei takistanud. Tuli loota, et kõik läheb hästi.

Sel samal päeval tõime me ka ülevalt alla jõulukuuse ja ehted. Varasemalt oli ka siin majas jõuludel päris kuusk, kuid see aasta on siis teine jõuluaeg, kui neil on plastikkuusk. Rebeccaga koos ehtisime kuuse jõulumuusika saatel ning hiljem ka koos Lauraga küpsetasime piparkooke. Kuna neil siin seda õiget Eesti piparkoogitainast pole, siis mu ema saatis Eestist 2 tainavorsti. Mida siis siin jõuludel küpsetatakse? Neil on sellised valgete küpsiste sarnased tooted Plätzchenid, mis ka maitsevad hästi, aga siiski polnud need õiged. All ka mõned pildid piparkoodi küpsetusest. PS! Piparkoogitainas oli sügavkülmikus ja me unustasime selle varem sooja võtta, seega me pidime selle ahjus üles soojendama.

Piparkookide valmistamine täies hoos. Teisel pildil see imeline tainavorst, mida me ahjus soojendasime

Valmistume videokõneks kõigi teistega, kes tulla ei saa

Need imelised Eesti kotid

Meie jõulukuusk koos lisadega

24. detsember

See imeline päev saabuski. Kinkide aeg. Juhuuu. Hommikul sõime taas pühapäeva lauas isevalmistatud saiakesi ja tegime plaane. Päev algas maja TÄIELIKU puhastusega. Minu kanda jäi siis minu toa koristamine ja alumise korruse puhastamine tolmuimejaga. See on üks nendest hetkedest kui mulle ei meeldi, et me nii suures majas siin elame. Maja puhas järgnes puhkeaeg, kus kõik said end rahulikult valmis panna. Ja siis järgnes minu jaoks pingeline aeg. Tuli jääda ootama vanemate märguannet, et nad seal 2000 km kaugusel on valmis videokõne tegema. See ootamine muidugi osutus üpris pikaks kuna tuli oodata, millal kõik saunas kõiguga valmis olid. Eestlased siiski. Sakslaste täpsusest ei ole nad vist midagi kuulnud. Selleks hetkeks kui nad valmis olid, olid minu närvid juba suht läbi. Käed värisesid ja suutsin igalt mängitud noodilt mingi vea leida. Jooksin kiiresti allkorrusele ja palusin Laural mulle vaikselt taustaks samu noote mängida. Saabus kaua oodatud hetk. Videokõne koridoris tööle ja kiiresti teisest toast viiul ning mängima. Ma olen üpris kindel, et mu ema aimas, et ma viiulit õpin. Ilmselt kui ma oleks trompetit õppinud, siis ilmselt oleks talle öelnud. AGA. Kõige tähtsam on see, et ta ütles, et viiul ei ole isegi nii kohutav. Nende sõnade tõttu saab ta seda viiulit nüüd tagasi tulles ka kuulata.

Pärast viiulimängu oli kell juba 17.00, mis tähendas kinkide avamist. Saksamaal (vähemalt minu suguvõsas) ei ole kombeks luuletusi lugeda, seega igal perel on oma traditsioonid, kuidas kinke jagatakse. Minu vahetuspere kasutab selle tarbeks jõulukuuse tulesid. Igal ringil keerab keegi ühte jõulutule pead, mis kustutab kõik jõulutuled ära. Seejärel tilistab ta jõulukella, mille järel kõik tulevad elutuppa ja hakkavad kordamööda kuusetulesid keerama, et leida see õige, mille järel kõik tuled taas süttivad. Üliäge mäng, kuid 5 pereliikmega võttis umbes kaks tundi aega, et kõik oma kingid kätte saaksid. Kingirallile järgnes õhtusöök kell 19.00. Ühes postituses juba mainisin sõna Raclette, mis siis on kui laua peale pandav pliit, mille all 6 pisikest ahjuplaadikest. Igaüks saab ise valida, mida süüa soovib ja siis plaadile asetada. Kõik saavad valmistada endale nii palju süüa kui soovivad, ilma, et nende toidus oleks midagi, mida nad ei soovi. Meie vahetusperes on väga vajalik see viimane punkt. Tegime ka kiire videokõne Atakaniga, kelle tüdruk oli Šveitsist Saksamaale jõule tähistama jõudnud. Kuna ta ülikool asub siit natuke kaugel, siis otsustasime rongidega mitte riskida ning saata üksteile kingid posti teel.

Arvate, et pärast õhtusööki vaatasime kodus telekat ja siis läksime magama. Unistage edasi. Meie reis jätkus jalutades läbi pisike Varenrode küla vanavanemate juurde (minul taaskord Kalevi šokolaadi- ja kommipakk käes). Seal ootasid meid vanavanemad, tädi koos mehe ja lastega. Muidugi ootasid ka kingid. Vahetusvanaisal meenus, et ta on kunagi Tallinnat külastanud (oli vist umbes 20 aastat tagasi), mis tähendas, et päris pikalt sai temaga Eestist ja minust räägitud. Pärast umbes 45 minutilist vestlust küsis ta, et oota, kuidas sa nii hästi saksa keelt rääkida oskad. Vastasin, et 2 aastat olen koolis õppinud ja ülejäänud kõik siin õpitud. Ta oli väga üllatunud, et kuidas nii kiiresti see võimalik on. Olgem ausad ma ise ka väga üllatunud. Selle vestluse tegi ka raskemaks Hochdeutsch ja Plattdeutschi segu selles ruumis. Vanavanemad rääkimas ühe ja vahetuspere teise aktsendiga. Appi lihtsalt. Veel üks appi järgnes mul taas nähes, kui palju ikka alkoholi tarbitakse. Õlupudelid üksteise järgi ja kui need otsa said, siis järgnesid viskipudelid. Ma siiski olen tubli YFUkas, seega jäin sel õhtul oma 2liitrisele fantale truuks ja kui see otsa sai, siis sakslaste veel ühele lemmikule - mulliveele (nad armastavad seda rohkem kui tavalist vett). Keskööl läksid tädipojad tuttu, aga meil pidu jätkus. Kaardimängud, jõululaulud ja jalgpall. 

Vahetusisa hoiatas päev enne, et teeb 24. väga palju pilte. Ta hoidis oma lubadust. Hommikul kui kõik maja koristasid siis ta tegi samuti pilte. Siin siis pilt teile kui ma lõpuks oma toa korda sain.

Saabuski see tõehetk, kus oli tarvis oma perele viiulit mängida (telefon on seal kummuti peal)

Meie õhtusöök Raclette ja minu esimene kink - Stephany ehk Steffi

Elu kõige pisem kink, kuid siiski minule väga sobiv (Starbucksi kinkekaart). Teisel pildil loeme, mis Atakan meile saatis.

Saage tuttavaks minu vahetusperega: Isa Michael, ema Christiane, õed Rebecca ja Laura ning muidugi ka Steve.

(tegelikult me kõik prillikandjad)

Raclette taaskord

Vanavanemate juures (jap, pildil on ainult kaks majapidamist nii nagu meil siin Saksamaal lubatud oli jõuludel)

Vahetusisa ja vahetusvanaisaga patramas. Minu fantanunnu ka pildis

Ilmselt üks kõige hinnalisemaid kinke nendel jõuludel - kõrvaklapid

Tädipoeg sai jõuludeks mängu nimega Kakerlakeu (vms) ja siis me kõik saime naerda, kui tobe see mäng ikka oli

Jõulutule mäng täies hoos

Mina avamas oma tolle päeva viimast pakki koos tädipoegadega

25. detsember

Sellel hommikul olime kõik megapika unega. Sai muidugi üpris hilja ka koju tuldud. Uus päev, uued plaanid. Tolle päeva plaan oli lõuna aeg minna natukene kaugemal elavate vanavanemate juurde (umbes 10 minutit autoga). Vahetusvanemad küpsetasid torti ja mina mõtlesin, et võiks hakata blogi kirjutama (võite kaks korda arvata, kas ma seda ka tegin). Otsustasime hoopis kaardimängude kasuks (kinkisin Rebeccale Dobble ja Lauralt sai ta Avocado Smashi, seega sai need ka läbi proovitud). Ma veel jõudsid vahepeal endale praemuna ja võikud teha. Eeldasin, et ilmselt sealne lõunasöök on meil taas kook. Ega ma väga mööda ei pannudki.

Jõudsime sinna kell 15.00 ja lahkusime umbes 23.00. See pidi olema täiesti tavaline jõulupidustuse pikkus Saksamaal. Enne kinkide avamist sai ka natuke laulda koos perega (Oh, kuusepuu ehk Oo, Tannenbaum oli üks neist). Sellel korral kinkide saamiseks olid meil abiks täringud. Kes kõige suurema numbri kolme täringuga kokku veeretas sai kingi avada. Mina kui professionaal veeretasin kaks ringi järjest 18 (tagasi tulen, siis vist olen Yatzy meister), seega sain kõige esimesena oma kingid avada. Kõik said endale vanaema kootud sokid, mis meeletult meenutab mu Eesti vanaemasid, kes ka igal aastal sama teevad. Nende sokkidega ma nüüd 3 päeva mööda maja ringi uisutanud. 

Pärast kinke sõime isevalmistatud kooke ja torte, mida jagus korralikult. Kõik olid aga ka imehead. Kookidele järgnesid aga taas kaardimängud, kuna selles majas oli veel 3 suuremat last, kellega oli meil võimalus võistelda. Wizard, The Mind ja Codenames olid selle õhtu lemmikud. Ühe mängu ajal aga kuulsin, et lihasupi asemel pakutakse täna juustusuppi. Tol hetkel sain aru, et vist jääme üpris pikaks ajaks sinna kui ka õhtusööki pakutakse. Juustusupp šampinjonide ja hakklihaga. Kooslus, mida poleks ma vist kunagi ise proovinud. Polnud üldse paha muide. Ma isegi võtsin lisaportsjoni. Mis eriti äge oli minu jaoks, oli see, et supi kõrvale pakuti ürdivõiga baguette'i, mis oli täpselt see sama, mida mu ema Eestis ostab. Ma olen 100% kindel, et see isegi sama tootja oma, sest see nägi välja ja maitses nagu kodus saadud baguette. Ma uurin selle välja. 

Õhtusöögile järgnes saksa laulude kuulamine. Meenutasid mulle laule, mida me jaanipäeva pidustustel ja suguvõsa kokkutulekul kuulame. Sellised vanemad, aga kõigile tuntud laulud. Mitmete puhul küsiti, et kas ma aru saan, millest lauldakse. Väidetavalt ei olnud need nii hea sõnumiga laulud. Lasin neile ka mõned Eesti jõululaulud oma telefonist. Ühe loo all oli Youtube'is kirjutatud, et tegemist saksa lastelauluga, aga mitte keegi sealt majast polnud seda meloodiat kunagi kuulnud. See oli üpris naljakas. Ühesõnaga pole tarvis uskuda kõike, mis Youtube'is kirjutatakse. 

Õhtusöögile järgnes taaskord ka kõigi lemmiksõbrad õlu ja viski. Minu tolleõhtune kaaslane oli üpris koduse maitsega kali (Imperial Kvass mu lemmik Eestis, seega see oli suur üllatus, kui sarnaselt see maitses. Kes ei tea, see pole alkohol. Selline tunne, et sellest blogist saamas Ma-ei-joo-siin-alkoholi blogi, mis on tõsi. Igal juhul, veel üks imeline õhtu oli taas läbi saanud. Kahjuks ma eriti pilte eriti ei saanud, seega tuleb üpris kesine kogu. Vabandust. Selle leevendamiseks lisan pilte, mis ka jõuluajal teha sain.

Oo, Tannenbaum

Traditsiooniline lastelaud

Juustusupp ja baguette

Lingeni jõulukuusk

Istusime kodus ja vaatasime telekat kuni kuulsime ilget müra meie kohal. Mõni hetk hiljem maandus helikopter meie maja kõrval. Sain ka Saksamaa kiirabi-helikopterit näha

Pisike Steffi ja suur Stevella ehk Stella (majas siis meil nüüd 4 siili)

,,Kas teil on ka lund Saksamaal?"

Sain Eestist ka oma teise paki enne jõule. Ütleme nii, et suurem osa sellest toidust on juba otsus

Usun, et see on mu kõige põhjalikum blogipostitus üldse, seega respekt kõigile, kes siia lõppu jõudsid. Loodetavasti nautisite seda sama palju kui mina. Need jõulud jäävad mulle kindlasti väga pikaks ajaks meelde. 

Järgmine postitus peaks ka tulema lähimatel nädalatel (aastavahetus, sünnnipäev, uus koolis käimise süsteem).

Guten Rutsch ins neue Jahr!

Bis bald

Annika