Emsland + Münster

Mida küll teha, kui istud juba kuu aega kodus lockdownis? Mida uut saaks teha? Mida uut saaks avastada? Teeks äkki ühe autosõidu metsa ja korraldaks pisikese matka - liiga külm. Läheks siis kelgutama - meie piirkonnas pole lund. Läheks perega randa - no tere talv. Ahhaa, teeme tuuri Emslandis.

Nimelt on lähenemas taas meie nakatunute arv 200le 100 000 kohta, mistõttu tuleb veel enne kasvõi lähedal asuvad külad ära näha. Selle retke võtsimegi me koos perega eelneval nädalavahetusel ette ning siin teile hunnik pilte ja infot.

Selline nägi välja meie algne plaan koos tähtsamate vaatamisväärsustega

Spelle

Minu koduküla Varenrode asub vallas (saksa keeles Samtgemeinde, mis pole päris sama tähendusega, aga meie keeles vald vist kõige parem sõna) nimega Spelle, mida igal juhul muidugi oli ka tarvis avastada. Lühidalt selgitades on Spelle ühisvald, mis omakorda koosneb kolmest väiksemast vallast/kihelkonnast (Spelle, Schapen, Lünne). Varenrode külas elab umbes 500 inimest ja Spelles peaaegu 10 000. Väike rahvaarvu võrdlus siis teile.

Minu uues Monopoly mängus oli üks pilt Spellest, kus on näha ühte torni erinevate lipikutega. Kuna see varem mu teele ette jäänud polnud, siis sai meie tuur alguse just selle torni juurest. Tegemist siis on täpsemalt Krone tehase metallpuuga, kus on okste asemel pildid erinevatest masinatest. Kes siis ei tea, mida toodab Krone tehas, siis siin ülipisike info - põllumajandustehnikat. Põhjus, miks see keset vallaplatsi asub on see, et selles samas vallas asub ka Krone põhitehas. 

Tegime mõned fotod platsil koos puu ja erinevate masinatega. Peatusime ka tehase juures ning piilusime aia taha, kus asus sadu erinevaid masinaid. Üllatus minu jaoks oli näha peahoone seinal reklaami, kus olid pildil minu vahetusonu koos oma pojaga. Järgi uurides sain teada, et vahetusonu Markus töötab Krone tehases. Muidugi sai ka selle plakati all veel üks pilt tehtud. Kuna plaane oli palju, siis jätkasime oma reisi Schapeni suunal.

Mina koos vahetusonu ja tema pojaga

Eks ma ikka ronisin platsil oleva masina otsa ka. Maalaps ikkagist

Siin see metallpuu

Schapen

... on natukene väiksem vald, mis asub meie juurest sellise 7 minutilise autosõidu kaugusel. Kuigi pindalalt on Schapen üpris lähedal Spelle suurusele, siis elanike arvult jääb Schapen neljakordselt alla (2494). Schapen jääb mulle kindlasti meelde, kui puude varjus paiknev vald. Kõik hooned mida me külastasime olid tihedalt puude vahel/läheduses, mis tegi autoga liiklemise üpris keeruliseks.

Esimene tee viis meid vana rahvamajani (Altes Bürgerhaus), mis oli ümbritsetud väiksemate hoonetega. Piltidelt võite näha, et hooned olid Saksamaale üpris omase valgeruudu ja puidust äärte stiiliga (arvatavasti on sellel ka mingi kindel nimetus, mida mina ei tea). Lisaks olid kõrvalhooned üpris pisikesed. Sisse piilumisel võis näha toole, lauda ja ahju. Ühes majas võis näha ka Nikolause kuju koos pisikeste kingipakkidega, mis ilmselt on sinna jäänud detsembri ajast. Rahvamaja hoone on aga ka pragusel hetkel kasutusel perekonnaseisubüroo ja külaklubina. Hetkel koroona tõttu olid aga kahjuks kõik hooned suletud, seega saime ainult välist ilu näha.

Hoone, mida kasutatakse hetkel külaistumistel ja ka vajadusel õppehoonena

Rahvamaja, mis ehituselt meenutab vana talli

Renoveeritud kõrvalhoone, kus sees võis Nikolause kuju näha

 Plaan viis meid edasi Schapenis asuva evangeelse kirikuni, mis on Emslandi kõige vanem ühekaevaline saalkirik. Kiriku ehitus algas 11.sajandi algul ning täielikult sai valmis aastal 1520. Kiriku peaukseni viib lühike puudeallee ning kirikut ümbritseb surnuaed. See kirik jääb mulle ilmselt meelde tänu sellele hirmutavale vaikusele ja nendele uutele rohelistele kastekannudele, mis igal pool asetsesid.

Sõitsime ka mööda St. Ludgeruse kirikust, mis on Schapenis asuv rooma-katolik kirik. St. Ludgeruse kirik pärineb samuti 11.-12.sajandi algusest. Kui ma ei teaks, et need kaks erinevat kirikut, siis ma arvaks, et täpselt samad ehitised. Need olid ikka mega sarnased välimuselt. Kellel huvi saab internetist pilte võrrelda (ma viitamise tõttu sealt copy paste'ima ei hakka).

Kuna oli nädalavahetus, sõitsime ka läbi kohaliku kommertskooli (Handelsschule) hoovist. Tegemist siis kaubandusliku suunaga ametikooliga (nii palju kui aru sain). Oma ehituselt ja hoonete asendist võiks öelda, et meenutas mulle internaatkooli või siis Eestiga võrreldes on kõige lähemal äkki õpilaskoduga koolidele. Kool asus väga lähedal mõlemale kirikule ning hoovis sai näha ka mitmeid püha kujusid ja silte. Kuna me sealt ainult kiirelt läbi sõitsime ei ole mul teile taas pilte jagada. Suuremad huvilised võivad taas väikse pildiotsingu googles teha.

Schapen on kindlasti üks paikadest, mida tahan uuesti külastada, et võimalusel teistest vaatamisväärsustest ka pilte teha. Vahetusperega loodame ka seal olevatel kuulsatel Töddenweg radadel. Kui see retk ette võetud saab, siis teen teile ka veidi põhjalikuma tutvustuse (lihtsalt mainin, et terve rada on kokku üle 150 km ehk kui see tulemas, siis minuga tuleb see taas mitmes osas).

Freren

Üks imeline koht taaskord. Mõtlesin, et siiski lisan siia ka mõned pildid netist koos lingiga (kuna sõitsime taas sealt ainult mööda ja see liiga ilus, et pilte mitte lisada). Esimene sihtkoht oli meil Fazenda Gut Hange (https://www.fazenda.de/freren). Tegemist on nii erilise hoone komplekssüsteemiga, et selle jaoks ei eksisteeri eesti keeles eraldi sõna. Meie külastatud Gut Hange on läbi aegade olnud kool, elukoht nunnadele ja ka sünnitusmaja. Praegu on see olnud läbi mitme põlvkonna ühe pere omand, mida on võimalik suvel külastada ja avastada. See sai samuti üheks kindlaks punktist, mida me uuesti külastama tulema, sest seal pidi suvel mega hea kohvik olema. Lisainfona, sellest hoonest üle tee asub elamu inimestele, kes soovivad lahti saada oma halbadest harjumustest (ilmselt ei pea ma rohkem selgitama, mida ma mõtlen. See elamu nägi väga vana ja jube välja, seega ma arvan, et praegu seal küll keegi sees ei ela (loodetavasti).

Ma arvan, et igas kohas sai meil kirik külastatud, seega ei jäänud ka Frereni kirikud selle külastuse vaeseks. Sealsed kirikud olid ikka mega lähedal üksteisele (kahe kiriku vahel oli üks elamu rida; minu kaastunne elanikele, kui mõlema kiriku kellad täistundidel helisevad). Lähedalt käisime meie vaatamas evangelistlikku kirikut, mis võrreldes eelnevalt nähtud kirikutega oli kõrge, aga samas kitsam kui teised. Kahjuks sisse piiluda me ei saanud, aga väidetavalt pidi seest olema imeilus. Katolistlikku kirikut, St.Vitus jälgisime me kaugemalt. Kirikuga kaasnes ka lugu, kuidas vahetusisa mitmed jõulud orkestriga seal mänginud on ning nad ülevalt akendest ka läheduses elavatele inimestele spetsiaalselt mänginud on. Kõlas mega ägedalt. See aasta seda aga koroona tõttu ei toimunud.

Siin pildil evangeelne kirik

Ja siin St.Vitus ( all vasakus servas võimalik näha teise kiriku tippu)

Lengerich

Sallersee. Järv koos imelise jalutusrajaga. Ring ümber järve ja selles paiknevate saarte. Mis saaks olla parem? Mina ütleks selle peale, et päike ja soojem ilm. Vabandust, aga seal oli ikka väga külm tuul ja mul ei olnud piisavalt tarkust müts kaasa võtta. Vaade see-eest oli super. Seal samas lähedal asus ka golfiplats. Äkki lisab selle ka uuesti külastatavate paikade nimekirja... Eks vaatab. Siin ka teile mõned pildid.

Next up Wassermühle ehk siis meie keeles vesiveski. Tegemist ühe vanima vesiveskiga, mida võis näha sealse puidu seisundi põhjal kahjuks ka. Tegemist on nüüdseks kunagise vesiveskiga, sest ratas seisati juba palju aastaid tagasi ning hetkel jookseb vesi mööda lanti pragude vahelt välja. Mõneti on kurb näha, kuidas kunagi väga suure tähtsusega esemed (siin siis hoone) on jäetud iseenda hoolde. Samas on tegemist mõnusa turismiatraktsiooniga (pidime natuke ootama enne kui ligi saime, et eelnev grupp lahkuks). 

Järv, kus landile vesi tuleb omas ka pisikest saarekest majakesega (loomadele ilmselt)

Modelli minust ei saa

Siis kui vahetusisa ütleb, et mine seisa sinna ja naerata

Kas keegi on kodus?

Majakene järve ääres. Tulevane kodu äkki?

Langen

Ei, see ei ole trükiviga. Tegemist ei ole linnaga, kus ma siin koolis käin. Tegemist külaga, mis asub sellest selline 5 km kaugusel. Naljakas ka minu jaoks. Tegemist siis kohaga, mis mulle sellest tuurist kõige paremini meelde jäi. Sõites mööda kirikust ja veejaamast (mul ei tule meelde, kuidas see õige termin eesti keeles on) jõudsime järgmisesse sihtpunkti - Herrenhaus Grumsmühlen. Võib seda otseses mõttes nimetada mõisaks, kuna selles elas kunagi kohalik prints ning hetkel tema järeltulijad, kes kasutavad nimeliiteid lord, prints ja printsess. Lisaks peahoonele omas maa-ala talli, isiklikku kabelit, teenindajate elamut, puuriitadega hoonet, hobustele veel lisaks 2 erinevat hoonet ja veel 3 pisemat hoonet, mille osas ma küsida ei jõudnud. Kellelt küsida? Suureks üllatuseks oli, kui majahärra ehk siis lord isiklikult meiega rääkima tuli. Järgnes kohe uus üllatus kui tuli välja, et mu vahetusvanemad teda tundsid. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Nimelt minu vahetusõde Rebecca oli väiksena oma sõbrannat Philippat (vist kirjutatakse nii) seal külastanud, kes osutub selle mõisa printsess olema (pidi umbes 6te nime omama lisaks printsessi tiitlile). Nii põnev oli kuulata, kuidas nad omavahel perest ja lastest rääkisid. Ilmselgelt on kõik 3 last hetkel juba ülikoolis nagu Rebeccagi. Erinevuseks ainult see, et kaks nendest Inglismaal (usun, et privaatülikoolides). Pärast pikemat vestlust pakkus lord meile võimalust kabelit seest näha. Igal juhul tuli see pakkumine vastu võtta ning sinna sisse piiluda. Tegemist küll mega pisikese, kuid samas väga tähendusrikka kabeliga, kus mitmete aadlite ristsed ja pulmad toimunud. Minu päev oli saanud selle highlighti, mida ma ka ootasin. 

Ma mõtlemas, kas julgen sisse minna

See hobune seisis selle kabeli kõrval ja tundus veider, seega tegime sellest pildi

Thuine

Taaskord üks linn, kust me peamiselt ainult läbi sõitsime ja maju vaatasime. Tegemist linnaga, kus õpivad minu vahetusonu lapsed ja õppis kunagi ka mu vahetusisa. Koht on tuntud kloostri poolest, mis oli tõesti otse keset linna majade vahel ja üpris suur. Praegu lisaks nunnadele elamuna on ta kasutusel koolina (kloostrikooliks siis võib äkki nimetada). Sellel tänaval sõites oli autoaknast üpris raske seda vaadata, kuna ta nii suur on. Samas hoolimata oma vanusele (selline 5 sajandit) nägi ta välja kui uus. Tänu renoveeringutele. Kindlasti üks väga muljeltavaldav klooster. On seda tuntust väärt.

Kui ma alustasin nimekirja kirjutamist, küsisin, et mis on Großsteingrab. Vastuseks sellele küsimusele viidi mind siis ühte vaatama. Sõitsime mööda surnuaiast laia metsa äärde, mille kõrval asus maantee. Kuna me polnud kindlad, kas sinna autoga ligi saab jätsime oma auto sinna samasse teeotsa ning otsustasime jala minna. Ette vaadates nägime ühte pikka (ca 1km pikkust) kõnniteed. Kuna oli külm ja me olime olnud liikvel juba selline 2,5 h, siis eriti motivatsiooni selleks polnud. Mis ma siis tegin? Nägin metsarada ja tegin ettepaneku sealtkaudu minna. Mingi aja järel jõudsime tagasi sellele kõnniteele, aga olime juba suhteliselt lõpusirgel. Üllatus oli järgmine kui meile auto vastu sõitis ja siis ka teine ning kolmas. Aga eks sporti peab ka vahel tegema. Lõpuks jõudsime sihtpunkti, milleks oli suurte kivide hunnik. No tore. Kivid. Naljakal kombel isegi päris äge.

Metsarada, millele kõrvalepõike tegime

Kaks korda peaaegu kukkusin ümber, sest nii libe oli

Großsteingrab

Jalutuskäigul tagasi autoni otsustasime tuur number ühele joone alla tõmmata ning koju tagasi sõita, kus tegime kuuma kakaod ja õhufritüüris friikaid. See 3 tundi oli imeline, seega ilmselt pole imestada, et meil ka juba tuur 2 ja tuur 3 on plaanis. 

Münster vol.3

Kui tavaliselt oleme Münsterit külastades käinud ainult mööda poode ja vanalinna, siis seekord võtsime ette ka natuke pikema jalutuskäigu. Teekond algas meil Rebecca korteri juurest, kust võtsime kaasa tema sinna jäänud taimed (üks oli veepuuduse tõttu juba üpris paljas) ja sealt liikusime edasi rongijaama. Mitte selleks, et sealt rongile istuda ja kuhugi sõita vaid kuna seal Starbucks on😉. Ilmselgelt on vaja võimalikult palju külastada poode ja asutusi, mida Eestis ei ole, seega Starbucks oli listi kõige eesotsas Münsteri tuuril. Kaasa aitas otsusel ka see, et olime Lauraga mõlemad kinkekaardid jõuludeks saanud. 

Keeruliste nimedega kohvid ja vegan sõõrikud käes, jätkus meie tee läbi "vanalinna". Tegemist siis tänavatega, mis peamiselt mõeldud jalakäijatele, kuna see on täis tänavalt sissepääsuga poode ja kaupluseid. Iga Poe ees on selle nimi kuldsete tähtede ja mustritega, mis tegi need tänavad mega ilusaks. Muidugi ei saa unustada kirikut, mis nende tänavate keskel ning millest kõige esimesel külastusel pilti tegin. 

Järgmisena peatusime St.Paulus-Dom juures.Tegemist on toomkirikuga, mille esmakordset ehitust alustati 805.aastal ning lõplikult sai valmis 40 aastat hiljem. Paraku tema algset olemust tänapäeval enam näha ei saa, kuna kirik hävis teise maailmasõja käigus. Taasehitust alustati aastal 1946, mille kuju on sellest ajast säilinud. Huvitav fakt: St.Paulust on külastanud ka endine paavst Johannes Paulus II, kes oli esimene paavst, kes Eestist külastas (1991). Praegusel hetkel lisaks kiriklikele toimetustele võib teatud päevadel näha hoone ees laata, kus pakutakse peamiselt just toiduaineid ja valmistooteid. Tollel päeval kui me platsi külastasime oli samuti laat seal, kuid võrreldes esimese korraga oli ca 50 putka asemel 4. Koroona tõttu on see linn paratamatult üpris tühjaks jäänud.

St.Paulus-Dom

Ees oli ootamas pikem jalutuskäik, mille jooksul jäi meile silma üks hoone, mis saanud meie vahetusperele tuntuks ühest krimisarjast (Wilsberg). Tegemist selle sarja põhihoonega, kus raamatu antikvaar (google translate on mu uus sõber) Wilsberg, kes tihtipeale aitab politseil juhtumeid lahendada. Igal esmaspäeval näeme seda hoonet telekast ning seekord siis ka päriselus. Kui tihti midagi sellist juhtub? Mitte eriti. Igal juhul tuli ka sellest hoonest pilti teha. Lisaks jäi samas läheduses silma tänav nimega Frauenstraße (naiste tänav). 

Naiste tänav

Kõige tähtsam sihtkoht tollel päeval oli Schloss Münster (pikema nimega Fürstbischöfliches Schloss Münster). Hoone ehitati aastavahemikul 1767-1787 barokk stiilis. Algselt ehitati loss mõisana ainsale vürst-piiskopile Maximilian Friedrich von Königsegg-Rothenfels. Alates 1954. aastast olnud kasutusel ülikooli õppehoonena, mistõttu on teatud aegadel võimalik ka seda seest avastada (tollel hetkel oli vaheaeg ja lisaks veel koroonaga seda samuti ei tehta).

Lossini viis puude allee (allee mõlemal poolel olid autoparklad, mis olid suht halvas seisus)

Endiselt modelli minust ei saa😁

Väike Münsteri külastus oli taas läbi. Võtsime tee peale jäänud pagariärist endale kaasa Berliinereid (ma sain Nutellaga, mis oli MEGA hea) ja liikusime tagasi auto juurde. Münster on kindlasti üks linn, mida ma veel mitmeid kordi vaatama lähen, kuna ta peidab endas ka mitmeid muuseumeid ja veel teisigi vaatamisväärsusi.

See õnnehetk kui nimi lõpuks õigesti kirjutatakse

Ja veel üks õnnehetk, et autot juhtida ei tohi, sest siinne valgusfoori süsteem liiga keeruline

Natuke lisainfot

Veedan hetkel teist nädalat distantsõppes. Kodust väljas olen käinud vaid kaks korda (Tour 2 ja ühe korra kohukesi ostmas). Kardetavasti lockdowni pikendatakse, esialgu kuni veebruari keskpaigani. Kõige hullem variant on lockdown kuni aprillini, mis kaasaks endas veel karmimaid piiranguid linnades liikumisel ja toidupoodides viibivate inimeste arvul. Loodetavasti siiski nii hulluks olukord ei lähe (eile oli 30 000 uue nakatunu asemel 7000). 

Hetkel on vahetusõpilastel pingeline aeg, mis paneb meid kõiki proovile. Minu Saksamaa piirkonnast on koju tagasi lennanud juba 2 vahetusõpilast Soomest. Mitmetelt olen samuti kuulnud, et plaanivad oma päris pere juurde tagasi sõitmist, sest siin 4 seina vahel istumine on ju sama, mis ka koduriigis. Minu soovitus teistele (kes seda blogi lugema on sattunud) on, et ärge oodake seda, et asi paremaks läheb. Panustage omalt poolt aastavahetuse paremaks muutmisel. Kasvõi iga õhtu paku perele kaardimängude mängimist, koos kokkamist, jalutuskäigu tegemist, maja kaunistamist ja näiteks ühiste filmiõhtute tegemist. Olen proovinud ja aitab!

Et siis ikka rõõmusõnumil lõpetame selle blogi. Sain oma esimesed ametlikud hinded koolis. Enne kui need avaldan kiire selgitus. Minu kool kasutab kahte süsteemi korraga:

15 punkti süsteem (15 kõige parem ja 1 kõige halvem) ja

6 palli süsteem (1 kõige parem ja 6 kõige halvem).

Muidugi kõige kõige esimene hinne oli juba enne aastavahetust, milleks oli inglise keel ja 11 punkti. Pärast aastavahetust sain füüsika arvutusülesannete eest 12 punkti (mille üle ma mega üllatunud, sest siinne füüsika on ulme) ja matemaatikas sain 13 punkti. Nii äge oli need tulemused teada saada. Need süstisid minusse uut energiat ja motivatsiooni edasi töid esitada. Nii palju motivatsiooni lausa, et kirjutasin ka oma esimese saksakeelse kirjandi (vaatab, mis sealt tuleb siis😅).

Nagu öeldud sai, siis selle postituse lõpuni jõudes on ka juba Tour 2 tehtud. Loodan Teid kõiki varsti taas siin lehel näha! Hehehe "näha".

Mit ferundlichen grüssen

Annika