Frohes neues Jahr!

 Saabunud on 2021!🎇 Head uut aastat kõigile (see on ka pealkirjas tegelikult juba öeldud, kuid kordamine on tarkuse ema). Siin siis uus blogipostitus, et ma kuu ajaga endale taas tervet hunnikut teemasid ei koguks. Kirjutan natuke aastavahetusest, sünnipäevast ja ka mis edasiminekud meil siin kooli ja koroonaga tulemas on. Mõnusat lugemist!

31. detsember

Hommik algas mul taas küpsetamisega. Ei tea, kas saab seda üldse küpsetamiseks nimetada. Valmistasin siis saabuvaks õhtuks kirjut koera. Ilmselt mõtlete, et väga lihtne seda ka Saksamaal valmistada. Mõtlesin sama nii kaua kuni mul oli tarvis marmelaadikuubikuid poest leida. Alles neljandast poest leidsime kaks pakki (kollased ja rohelised), mis said ka ostetud. Ma ei olnud tollel hetkel eriti kindel, kas need ka maitsvad tulevad tänu marmelaadile, kuid muud eriti üle ei jäänud. Küpsised, kakao, suhkur, piim, või ja marmelaad. Saigi see plöga valmis. Kuna ma olen mega käba selle vorsti rullimisel palusin vahetusisa appi. Päris naljakas oli alguses, sest ta ilmselt ei saanud aru minu selgitustest, et kuidas see välja nägema peaks. Tänu sellele sai ka lauda mõned korrad puhastatud. Aga valmis ta sai. See imeline magus vorst. Taaskord sellesse imelisse limonaadikülmikusse garaažis.

Ja nagu jõuludelgi järgnes sellele üpris pikk ootamine, mille sisustasime Mario Karti ja Just Dance 2021ga. Sai ka muidugi viiulit umbes selline 1h harjutatud ja seejärel tuli muidugi nagu naistele kohane end "ilusaks" teha. Tänu sellele, et ma mõned aastad endale ise patse teinud olen, siis mul kui juba enda juuksurisalong siin tekkinud pidupäevadel. Kui kellelgi mingeid häid soengusoovitusi lühikestele juustele, siis võib mulle julgelt kirjutada (mul ideed otsas).

Umbes kella 17 paiku sai teele asutud. Sellel aastavahetusel olid minu vahetusvanemad ja Rebecca poisi Simoni vanemad meie juures ja noored siis Simoni pool. Vahetusõed ütlesid, et tavaliselt on aastavahetuspeod väga suurte gruppidena koos, aga kuna hetkel koroona, siis piirdusime viieliikmelise seltskonnaga. Teel Lingenisse (ca 17km kaugusel, seal ka mu kool) peatusime korra Messingenis, et õnnitleda vanaisa, kes tähistas samal päeval oma sünnipäeva. 20 minutit hiljem saabusimegi sihtpunkti koos kirju koera ja Nintendo Switchiga muidugi. Kui meie maja siin Saksamaal on minu jaoks üpris suur, siis maja, mis mind ootas oli juba ikka mega. Päris loss muidugi mitte, aga juba elutuba oli hiiglaslik. Eks selle maja suuruse eest räägib ka juba nende jõulukuusk, mis läbi kahe korruse kõrgus.

Õhtu algas kohe söömisega. Sai nii head kui ka sellist mitte kõige söödavamat toitu. Soolase toidu eest vastutasid Rebecca ja Simon, kes küpsetasid pitsarulle, mozzarella- ja spinatipulkasid ning liha. Viimane neist oli nii üleküpsetatud, et isegi kahvel ei läinud lihast läbi ja ühe tüki mälumiseks kulus paar minutit. Aga it's the effort that matters. Magustoiduna sai söödud seda imelist kirjut koera. Ütleme nii, et nägi välja täitsa nagu kodus tehtud, aga nagu karta sai, siis need marmelaaditükid ei olnud nii head kui tahtsin. Sellised kõvad ja hapud tükid, mis kuidagi ei sobinud sinna. Teised olid väga rahul, seega muretseda polnud tarvis. Mõtlete, et mis siis söögi kõrvale pakuti. Ma olin juba varem teavitanud, et mulle paluks midagi, mis reeglite vastu ei läheks (siin nii mõnus ja tore, et mitte mingi hinna eest ei tahaks varem koju saadetud saada). Seega ülejäänud seltskond alustas veiniga, millele järgnes muidugi õlu. Kindlasti soovitati kunagi Eestis proovida Berliner Lufti, mis on piparmündimaitseline liköör. Lisaks sain veel uued kokteilide nimed ja retseptid selgeks, mida hiljem Eestis oma perega proovida saan. Üks ei tea kas saab just võistlus öelda, aga mäng on veel sakslaste seas populaarne. Shoti torn. Torn tehakse siis pisikestest shotipudelitest, mis on muidugi eelnevalt tühjaks joodud. Meie torn oli piinlikult madal, sest mõned pidid hommikul autot juhtima ja muidugi ka mina, kes sellel "võistlusel" kaasa aidata ei saanud. Kuid nägin mitmeid pilte eelevatest aastatest, kus ühes tornis umbes 80 pudelit olnud (seda siis 6liikmelise seltskonna peale). 

Ei saanud taas üle ega ümber Mario Kartist ja Just dance'ist. Viimases suutsin kõigile igas tantsus ära teha. Tundub, et 10 aastat tantsukooli tasub vahel ka igapäevaelus ära. Lisaks sai ka ettevõetud UNO. Kuna igal inimesel olid oma reeglid, mida nad teadsid, siis mitmeid kordi läks sõnaliseks kakluseks, et kas selline reegel üldse eksisteerib. Reeglid nagu must ei käi musta peale ja nii kaua tuleb kaarte üles võtta kuni saad kaardi keskele panna. Tänu nendele kahele reeglile kestis üks mäng umbes 30 minutit ja kõik, kes viimastena alati mängisid, tüdinesid sellest. 

Mis aastavahetus see ilma õhtusöök ühele vaatamiseta on? Seda ilmselt ei saakski aastavahetuseks nimetada. Õnneks on ka sakslastel traditsiooniks seda enne keskööd vaadata (siin küll nimega Der 90. Geburtstag). See on üks nendest filmidest, millest ma ilmselt kunagi ei tüdine ja mis igal aastal on endiselt sama naljakas kui eelneval aasta. See klassika, et kõik oskavad juba ette öelda, mis laused järgmisena tulevad ja siis naerdakse selle üle koos. Imeline, kuidas erinevates riikides ikka sama traditsioon olemas on. Peaaegu unustasin mainimata jätta, et see on ilmselt üks väga vähestest filmidest, mida nad EI OLE saksa keelde tõlkinud. Ma ilmselt ei oleks seda vaadanud, kui see oleks saksa keeles olnud😂 Seda klassikat nad minu jaoks küll ära ei riku. By the way, Simpsonid saksa keeles on kõige kohutavam asi üldse.

5 minutit enne südaööd panime üleriided selga ja kõndisime tänavale. Sai veel mõned ooteaja pildid tehtud ning siis algaski juba countdown. 5, 4, 3, 2, 1 ... ja šampusepudelilt kork maha. Prost Neujahr, klaaside kokkulöömine ja säraküünalde põletamine. Meie ilutulestikku ei teinud, kuid siiski leidis majapidamisi, kes ka sel aastal ilutulestikku olid ostnud. Väga veider oli mõelda, et uus aasta oli saabunud. Veel veidram mõelda, et sel aastal ilma oma enda pereta seda tähistan. Samas olin seda ju tähistamas oma uue perega, kellega 3 kuu jooksul olin juba väga lähedaseks saanud. Kõik südamest loodame, et 2021 tuleb parem kui 2020 (tahaks lõpuks siin ringi ka reisida).

Järgnes ka pisike jalutuskäik sealsetel tänavatel, kus maja ees seisvatele uut aastat soovisime (ütleme nii, et osade majade ees oli päris korralik ports inimesi, seega hoidsime ilusti distantsi nendest). Oli paar tänavat, kus iga maja ees olid inimesed ja siis oli üks tänav, mis oli täiesti tühi. Sellel tänaval elasid ka Simoni parima sõbra vanemad, kellele uut aastat soovima minnes saime teada, et nad magavad. See ilmselt mina tulevikus. Kõike maha magamas😉 Tagasi maja juurde jõudes öeldi, et mis me siis järgnevad 5 tundi teeme. Ma mõtlesin, et miks me magama ei lähe. Tuli välja, et nendel kombeks veel pikemalt üleval püsida ja uue aasta lubadusi jagada ning muidugi veel erinevaid lauamänge mängida. Niimoodi veetsimegi aega järgnevad 5 tundi. Mina tegin veel mõned videokõned. Kõige esimene videokõne sai tehtud juba 23.00 oma Eesti perega, kes jagas minuga kodust ilutulestikku (kuna me elame ilusti keset põldu, siis sain ka näha Rakvere linnuse ja sealse ümbruse ilutulestikku). Võib siis öelda, et mul oli kaks uue aasta saabumist tänu sellele.

See imeline jõulupuu ja Mario Kart ootamas mängijaid

Und los geht's

Meie ilutulestik oli siis üks põlev ajaleht

Õhtusöök ühele

"Same procedure as every year, Miss Sophie?"

1.jaanuar (hommik siis juba)

Üles ärkasime kõik üllatavalt vara. Selline kell 10-11. Päeva alustasime pidulikuma hommikusöögiga. Croissantid, mitmeviljakuklid ja umbes 4 erinevat saia varianti veel. Mõtlete, et appi kui palju erinevaid saia variante. No siis te ilmselt kukuks ümber kui näete kui palju või, kreemi, toorjuustu ja kastmete variante meil laual oli. Normaalsest võist ürdivõini, toorkreemist tšilli-paprika kreemini ja toorjuustust nutellani. Sellele lisaks veel sink, vorst, see huvitav toores liha torus, mida nad ka armastavad saiale määrida (mulle ausalt see ei maitse) ja muidugi veel erinevad juustusordid (minu lemmikuks basiilikujuust, mis on selline ilus roheline). Sellest saime ma arvan terveks päevaks oma kõhud täis. Ülejäänud päev möödus meil taas kaardimänge mängides. Üks neist oli üpris keeruline, mistõttu ma esimestel ringidel eriti nende selgitustest aru ei saanud ja mängu lõpus olin 200 punktiga teistest kaugemal. Eks esimene läheb ikka aia taha (või pigem selline, et vigadest õpitakse). Lõpuks oli kell juba 17 kui me mõtlesime, et võiks koju minna (mind ja Laurat ootasid meie viiulid). 

Kokkuvõtlikult oli aastavahetus üpris sarnane tavalisele aastavahetusele Eestis, aga samas ka nii teistsugune. Aastavahetus on ka üks periood vahetusõpilase aastas, kus esineb paljudel koduigatsus. Ei saa öelda, et mul koduigatsus oleks. Pigem on selline veider tunne, et miks ma koos oma perega ei olnud. Sama tunne oli ka sünnipäeva ajal. Kuupäeva järgi oli õige päev selleks, aga ise sisemiselt tundsin, et see ei ole kuidagi reaalne. Kuidas mul sünnipäev on kui mu pere siin ei ole? Aga siiski sünnipäev sai peetud (jätka lugemist detailide teada saamiseks).

Sweet 19

Sünnipäev algas juba 2. jaanuar kell 23.30 kui saabus esimene õnnesoov läbi Facebooki oma kallilt tädilt. Sellega arvasin, et tollel päeval rohkem õnnitlusi ei saabu. Arvasin suht valesti. Kell 23.55 tuli vahetusema mu tuppa ja kutsus mind allkorrusele. Nimelt nad olid juba viimased 4 tundi olnud oma sõpradega videokõnes (ca 20 inimest) ja kui nad olid kuulnud, et mul 3.jaanuar sünnipäev, siis nad tahtsid igal juhul mulle laulda. Nii siis sain 00.00 sünnipäevalaulu kuulata oma vahetusperelt ja vahetusvanemate sõpradelt. Üliäge. Mitmed neist tõlkisid Google Translate'iga, et kuidas eesti keeles õnnitletakse ja siis üritasid seda hääldada. Sain ikka korralikult naerda, kuidas nad õ tähte hääldasid. Esimene sünnipäevalaul oli kätte saadud. Tuli ootama jääda järgmiseid.

3.jaanuar. Pühapäev ehk pannkoogi päev. Kuna Laura oli tollel hommikul tööl, siis pannkookide küpsetamine jäi taas minu ülesandeks. Vahetuspere küll pakkus välja, et võib ka erinevaid kukleid küpsetada, kuid ma siiski tahtsin pannkooke ja need ma ka kokku keerasin pannil. Küpsetamise ajal tuli ka videokõne teiselt tädilt koos perega (kes mulle sünnipäevaks Teletorni servakõnni kinkisid), kus sai taas üle pika aja natuke eesti keelt kuulda ja muidugi pisikest täditütart näha (kes suure tõenäosusega mind suvel enam ei mäleta). Pannarid valmis, oli aeg pühapäeva laua taha istuda. Enne sööki aga sain kingid avada. Ilmselt kõige ägedam kink oli Monopoly, aga mitte tavaline Monopoly. Tegemist on Emsland (see piirkond kus ma siin elan) Monopolyga, kus on läheduses asuvad linnad ja paigad. Näiteks 5km kaugusel asuv Spelle on ka osa sellest Monopolyst. Võrratu kink. Ainuke asi, mis mure tekitab on see, et kuidas ma kogu selle kraami hiljem koju vean. Õnneks selleni veel natuke aega.

Sünnipäev jätkus Nintendo Switchiga. Eks ikka need vanad head Mario Kart ja Just Dance 2021. Tassisime elutoast nii laua kui ka diivani minema, et 4 noort kõik koos tantsima mahuks. Eks see mõningal määral oli abiks, kuid keset ruumi rippuv lamp ja seina ääres olev kapp jäid meile ikka mõnel korral ette. Lisainfona mu käe- ja seljalihased valutasid veel järgnevad 2 päeva.

Saabumas oli pärastlõuna, mis pühapäeviti tähendab koogi aega. Imelikul kombel on minu lemmikuks saanud siin banaanikook (mis näeb rohkem välja nagu leivapäts). Sünnipäeva puhul sai see kaetud šokolaadiglasuuriga, mis tegi selle veel imelisemaks. Enne laua taha istumist kõlises uksekell. Üllatuskülalisena oli saabunud Klara (taustainfo: 18/19 oli Eestis ja koos oma emaga on mu tugiisikud), kes ka omalt poolt väikse kingi tõi. Sõbraraamat. Ise poleks küll selle peale isegi tulnud. Sees oli ka üks leht tema poolt juba täidetud ja väike mõne aasta tagune pilt lisatud, mis tegi selle kingi veel ägedamaks. (täna on selles raamatus juba 5 lehte täidetud)

Lisaks banaanikoogile ootasid meid laua taga mitmed šokolaadi variandid, kummikommid ja vaagnatäis muid maiustusi. Mina kui kohvisõber haarasin endale kapist ühe tassi ning täitsin selle mõnusa cappuccinoga (samal ajal siis teised jõid kas teed või õlu, mõni mõlemat, mis minu arust ei ole just kõige põnevam kombinatsioon). Järgnes teine sünnipäevalaul, mis seekord omas uusi sõnu ja uut meloodiat, mida mina ei ole kunagi kuulnud. Mõni hetk hiljem liitusid meiega samas külas elavad vanavanemad, kes samuti laulsid ja lisasid veel ühe uue meloodia mu muusikateadmistesse. Kolm on kohtuseadus, seega pool tunnikest hiljem liitusid meiega tädi Bettina ning tädipojad Keno ja Eyano. Arvake ära, mis edasi sai. Muidugi veelkord sai sünnipäevalaulu kuulata. Tollel hetkel ma enam esimese kahe laulu viisi ei mäletanud, seega ei oska öelda, kas see oli uus viis või mitte. Ilmselt emotsioone ja tundeid on lihtsam piltidena näidata, seega lisan siia ka ühe väikse pildikogu.

Sünnipäev sellega ei lõppenud. Nimelt Laura sai endale jõuludeks Jaapani kokaraamatu ning pakkus mulle, et võib mu sünnipäeval sealt midagi meile kokata. Kes mind teab, siis ilmselgelt suutsin ma sealt pasta leida ja ilmselgelt oli see Pasta Carbonara mille ma leidsin. Kummaline oli juba see, et seal polnud peekonit. See ju pole Carbonara kui pole peekonit. Aga tühja sellest. Pasta ta ju oli. Nali selle pastaga algas juba siis kui hakati seeni pesema. Tegemist oli Jaapani seentega, mille nime ma enam ei mäleta. Aga mida ma mäletan oli see hais. Minu poolt neile siis nimetuseks haisuseened. Tükk aega mõtlesime, et miks kõigil pead valutavad. Kui need seened teise ruumi sai tõstetud, siis saime aru miks. Ühesõnaga need seened. Terve küpsetusaja vältel kuulsin köögist, et sellest küll midagi head välja ei tule, mille peale ma ka natuke naerda sain. Eks kui ta ilma peekonita, siis ilmselgelt sealt midagi head välja ei tule. Kui ma ei eksi, siis muna polnud ka ega koortki. Tegemist siis oli pastaga, milles olid haisuseened, Sake ja erinevad vürtsid. Esimene suutäis oli kõige veidram maitsekombinatsioon üldse. Kuid iga järgneva ampsuga läks selle maitse paremaks. Lõppkokkuvõttena võiks öelda, et ei olnudki nii paha kui kartsin. Panin endale ka järgnevaks päevaks väikse portsjoni kõrvale (enne kui ülejääk ära visati, sest kellelegi teisele see ei maitsenud). 

Sellele imelisele õhtusöögile järgnes minu uue Monopoly mängimine (mille ma haledalt kaotasin) ning ka ühiselt telekast Tatorti vaatamine (krimi vaadatakse siin iga päev ja seda tuleb ka iga päev telekast). Taaskord üks väga imeline, samas ka veider päev oli möödas. Endiselt ei tunne end 19-aastasena. Ei ole kohale jõudnud, et sünnipäev sai peetud. Samas see lockdown siin ei andnud meile erilist võimalust midagi vinget teha. Mis muud üle jääb kui oodata seda aega, kus piisavalt vähe koroonajuhtumeid ja saab lõpuks reisima. 

Sõbraraamat täitmisel (eks õed peavad ka ikka täitma)

Kingid tädilt ja tädipoegadelt (kommid jagasin lastega ilusti ära)

Ja taaskord ...Mario Kart

Tegin ka keedukartuleid koos hakklihakastmega (järgmine kord ostan siit vene poest hapukoort, sest Sauercreme ei võrdu hapukoor)

Siis kui on ainult 4 mängukonsooli ja pead ühe mängu ootama

Sõbraraamat oli ringiga minuni jõudnud

Emsland Monopoly (Eesti pere - õppige ruttu reeglid selgeks)

Kook, võrratu kook

Ich liebe Corona (nicht)

Olen siin viibinud juba üle kolme kuu. Ei saa ju ometi olla. Just sai tädi juures magama mindud ja siis hommikul vara lennujaama sõidetud. Nii ebareaalne tundub, kuidas see aeg lendab siin vahetusaastal. Koroona tõttu on nii paljud soovid kui pausile pandud. Justkui ootama seda hetke, kus öeldakse, et olete vaba tegema kõike mis hing ihkab. Tormaksin ilmselt kohe esimesele rongile ja põrutaks Hamburgi ning sealt edasi Berliini. Kuid hetkel on see üks unistus, mis ootab kuni viirus annab järgi ning ma saaksin põgeneda igapäevasest nelja seina vahel istumisest.

☝Selle teksti kirjutasin ma mõned päevad tagasi oma märkmikusse ning mõtlesin, et jagaks ka siin blogis seda lõiku. Koroona tõttu olen hetkel tõesti külastanud ainult ühte linna ja ülejäänud aja veetnud kodus või koolis. 

Väike update on siis selline, et praeguse seisuga on 31.jaanuarini distantsõpe, seega koolitunnid kõik läbi interneti (esimesel päeval ei töötanud kooliserver, seega kõik tunnid tühistati ja saadeti meili teel ülesanded). Lisaks kui minu piirkond, Emsland ületab 200 nakatunu piiri 100 000 kohta, siis võib meie majapidamist külastada vaid üks inimene veel väljaspoolt meie majapidamist. VEEL LISAKS võime me maksimaalselt 15 kilomeetri kaugusele sõita (Laura käib iga päev 17 km kaugusel koolis😆, sest ta abiturient). 

Ma südamest loodan, et see olukord paraneb, sest sooviks siiski ka muid Saksamaa osi avastada (mul nimekiri juba ka vaikselt tekkimas ning endised vahetusõpilased PALUN kirjutage mulle enda lemmikuid kohti, mida ma ka võimalusel võiks külastada). Kohe kui seis on hea ning ohtu pole, siis rongile ja start (seda muidugi mitte kooli ajal).

Kui nüüd aus olen, siis mul tegelt juba järgmine postitus ka valmimas, aga kuna see ka selline pikk on tulemas, siis varuge aega (tuleb loodust ja vaatamisväärsusi).

Päikest teile sinna lumisesse Eestisse 😁

Annika